kirjandus
Väino Tolgi unikaalne eluteekond ja loodusavastused raamatus
See jaotis tutvustab Väino elu ja kirge geoloogia vastu, pakkudes ülevaadet tema teekonnast, mis inspireerib loodushuvilisi ja matkasõpru. Raamatu hind 7,99.-€ Apollos ja Rahva Raamatus.
SAATEKS
Me läheme ära. Läheme kolmeks kuuks Sajaanidesse. Need on mäed, kus me pole veel käinud, aga kuhu me tahame minna. Me otsime üles valge lume, sinise taeva ja rohelise taiga. Otsime üles kuuma kevade, vihmase suve ning külma sügise. Me tõuseme mäetippudele, kus mõtleme Looduse – kõigevägevama peale. Me usume, et tuleme tagasi tugevatena. Meie meeled on ärevil. Meid ootab ees Suur Tundmatu. Meie vaim on seiklusteks valmis.
Nii alustan ma oma päevikut, hinges lootus ja tegutsemiskirg. Miks ma üldse kirjutan?
???
Ma kirjutan selleks, et keegi loeks neid ridu kunagi, võib-olla viiekümne võib-olla isegi saja aasta pärast. Ma kirjutan eelkõige neile, kes sarnaseid kogemusi omades tunneksid ära iseenda. Ma kirjutan ka neile, kes mõningaid seikluslikke lehekülgi tahavad põnevusega jälgida ja võrrelda neid oma elu võimaluste ja tunnetega. Ma kirjutan veel neile, kes kunagi ei satu Loodusega silmitsi, kuid siiski ehk ihkavad sinna jõuda.
???
Ma ei pea vajalikuks kirjutada tormidest, purgaast, viimasest järelejäänud tikust, väga hirmuäratavatest juhtumistest ning sinna juurde kuuluvast ülimast kangelaslikkusest. Sellest on juba palju kirjutatud. Need jutud on tavaliselt kirjutatud poisikestele kirjanikelt, kes on viimati lõket süüdanud lapsepõlves. Ja mida “hirmsamalt” niisuguse jutustuse tegevus kulgeb, seda arusaamatum on tegelaste saamatus. Sellepärast ma proovin teha teistsugust jutustust, tegelikku päevikut, omamoodi emotsionaalset meenutust. Lugejale püüan aga põhjendada, miks ma pean metsi ja mägesid kõige tundehellemateks kohtadeks mõtleva inimese jaoks maa peal.
???
Selliseid seiklusi tsiviliseeritud tulevikumaailmas kindlasti enam ei pakuta. Kuid millal algab tulevikumaailm? Kas kahekümne, viiekümne või saja aasta pärast? Me ei tea seda praegu veel keegi. Midagi muutub siiski iga hetke möödudes pöördumatult. Kuid mis nimelt, aimavad ehk ainult terased elu jälgijad ja aja kulu arvestajad ehk patrullijad.
Seepärast siis alustagem, nüüd ja praegu…, sest siit ilmast ei lahku keegi elusana. Tore on, kui meie kaduvikku maha jäänud ning jäävatest tegudest ja mõtetest vähemalt mingi jälg maha jääb.
RAAMATU “TUVA PÄEVIK 1976” SISUKOKKUVÕTE
Töötasin kolm kuud järjest 1976. aasta suvel Siberi taigas ja IDA-SAJAANI mägedes geoloogia ekspeditsioonis. Sellest ajast on säilinud päevik, mille viimati 2023. aasta suvel Tartu Ülikooli lõpetamise 45. aastapäeva auks raamatusse olen vorminud. Tartust suunatigi 1976. aasta kevadel kogu meie üheksaliikmeline geoloogia III kursus Krasnojarski Geoloogiavalitsuse Tuva Ekspeditsioonibaasi praktikale. Nüüd ei pääse sinna piirkonda enam keegi, ei geoloogi ega muidu matkajana. See on üks meenutus ränduri käidud radadest, tagantjärele tarkuse või kogemusena.
Geoloogi väljaelu 48 aastat tagasi NSVL territooriumil oli ühest küljest lihtne aga samas ka karm värk. Selleni viisid mind kümme aastat varem alanud rahvamatkad kodukandis, siis keskkoolipäevil tekkinud veematkahuvi. Ülikoolis lisandusid alpitreeningud koos suviste tipputõusudega. Algasid erialased välipraktikad. Parimaiks pidasin ikkagi sportlikke suusamatku-kaugmatku talvistes mägedes, mis panid proovile nii meeskonna kui juhi võimed. Sellise pagasiga võisin julgelt 20 aasta vanusena minna kuhu hing igatseb.
Raamatu tagasiside ja ülevaated
See jaotis rõhutab klientide positiivseid tunnistusi, näidates nende raamatust saadud inspiratsiooni.
Muljed Tolk Väino raamatust Tuva päevik 1976. Geoloogi memuaarid. 03.12.2025
Mälestusteraamatu lugemist alustasin üsna skeptiliselt, kuna raske oli ette kujutada,
millist huvi võiksid pakkuda poolesajanditagused seiklused kaugel maal.
Kui mõni peatükk loetud sai, hakkasin taipama, kust antud juhul põnevus tuleb – noore
inimese pilgust, mida autoril õnnestus läbi aegade alles hoida ja lugejani kanda. See
pole sugugi lihtne, kui ise enam noor ei ole, kuigi on selge, mis noort inimest rändama
kutsub – teadmatus. Noor rändaja ei suuda ette kujutada, mis teda ees ootab, mida ta
avastab, mida tuleb tal välitöödel üle elada. Mida kaugemale loed, seda rohkem
vaimustab maailmapilt täis üllatusi, nii meeldivaid kui ka mitte. Selleks tulebki siia ilma
inimene – et vaadata maailma kogemusteta noore silmadega. Noor inimene tihti vaevleb
suutmata uusi muljeid edasi anda, peab seda lausa võimatuks. Vanemaks saades ei
näegi enam seda sära ja toredust, ei tunne sellist uhkust oma esimeste saavutuste üle.
Põnev on geoloogi saatust selga passida, püüda saada inimeseks, kellel kevaditi selg
hakkab sügelema, sest tiivad kasvavad välitöid oodates. Ise ma hiljuti taipasin, et
geoloogi eriala valides tahtsin tegelikult indiaanlaseks saada, nagu poisikesed Ernest
Seton-Thompsoni raamatust või Anna Jürgeni Sinine Lind.
Omaette kiitust väärivad töökaaslaste ilmekad kirjanduslikud portreed. Siira uudishimuga
uurib noor autor, mida kolleegid geoloogi kurnavast saatusest enda jaoks ahvatlevat
leiavad. Portreed on tehtud õndsal ajal, kui rahvus pole määranud suhtumist, olgu
tegemist venelase-, ukrainlase- või tuvalasega.
Kui elu ei veere iseenesest nagu linnas, vaid iga samm nõuab tõsiseid jõupingutusi,
paneb see vägisi ka elu mõtet otsima. Raskused aga aina kuhjuvad – sääsed, mägine,
koguni kaljune maastik, vihm mitu korda päevas, nälg, side puudumine.
Peab tunnistama, et autori katsumused olid tõesti erakordselt rasked – välitöödel tõsiselt
haigeks jääda, seda juhtub väga harva.
Arusaamatuks jäi, mis sõda sai 1976. aasta suvel karta? See oli ju Brežnevi sula
(Helsingi kokkulepped, Sojuz-Apollo lend). Võimalikuks saanud sõda Hiinaga hakati
kartma vaid paar aastat hiljem.
Loo kulminatsiooniks on peatükk „SUPERMARSRUUT“, seda saab võrrelda tormiga, mis
kaks masti murrab Herman Sergo romaanis „Meri kutsub“.
Raamatu teises pooles aga juhtub selline ime, et tegelastele kaasa elades ei suudagi
lugeja enam raamatut käest lasta enne kui koos loo kangelastega kannatuste raja lõppu
on jõudnud.
Pinge aina kasvab. Rasketele töötingimustele lisanduvad psühholoogilised probleemid
rühma ülemusega, mis viitavad jällegi tegelaste noorusele. Muutub isegi jutu stiil,
ilmutades kasvavat kärsitust. Sel puhul tahaks autori kirjanduslikku annet eraldi kiita.,
lugu hakkab meenutama Jack Londoni „Merehunti“. Kogenud välitööde osalised püüavad
ja oskavad konflikte vältida, kui aga selliseid kogemusi veel ei ole, võivad konfliktid
välitööde rühmas kõik teised muljed varju jätta.
Seda usutavam tundub baaslaagri idüll, kus raamatu tegelased sõpradega kohtuvad ja
välitööde viimaseid päevi mõnusasti veedavad. Lugeja lausa naudib koos tegelastega
meeldivate sündmuste ja kena ümbruse kirjeldust.
Vaimustab raamatu lõpp. See on ju omaette probleem – kuidas põnevat lugu väärikalt
lõpetada, ja leitud lahendus – kaasa võetud tarvilikkude asjade loetelu tundub lausa
hiilgav olevat ja paneb uskuma, et autor leidis rännates just seda, mida leida lootis ega
ole üleelatud katsumustest tüdinud.
Mihkel Shtokalenko
Geofüüsik
Müük Apollo kauplustes ja Rahva Raamat kauplustes üle Eesti.
Raamatu hind kauplustes 7,99.-€